Форма входа
Norma - Sofi Oksanen
- Дата:22.05.2024
- Категория: Проза / Зарубежная современная проза
- Название: Norma
- Автор: Sofi Oksanen
- Просмотров:0
- Комментариев:0
Уважаемые читатели!
Тут можно читать бесплатно Norma - Sofi Oksanen. Жанр: Зарубежная современная проза. Так же Вы можете читать полную версию (весь текст) онлайн книги без регистрации и SMS на сайте club-books.ru (книга онлайн) или прочесть краткое содержание, описание, предисловие (аннотацию) от автора и ознакомиться с отзывами (комментариями) о произведении.
0/0
Описание онлайн-книги Norma - Sofi Oksanen:
Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“Sofi Oksase „Norma“ on sünge perekonnadraama, kus reaalsus on uskumatum kui fantaasia.Psühholoogiliselt huvitavad tegelased ning ühiskondlikele probleemidele keskendumine loovad meeldiva lugemiselamuse.
Читем онлайн Norma - Sofi Oksanen
Шрифт:
-
+
Интервал:
-
+
Закладка:
Сделать
Sofi Oksanen
Norma
Üks
Kui kõik läheb hästi, võime augustis pühenduda maitsvale söögile ja heale unele, enda poputamisele ja puhkusele. Tõstame klaasi tuleviku terviseks, tuleviku, kus sa saad kõik, millest pole unistadagi julgenud. Siis on minu töö tehtud, ja sinu uue elu eest pole ükski hind liiga kõrge.
Pärast matuseid polnud enam võimalik endise juurde tagasi pöörduda, kuigi end külaliste rivi sappa sättides ja surnuaia väravasse viivale teele pöörates tahtis Norma seda veel uskuda. Ema ei pahandaks, kui ta juba takso telliks, ja teistest Norma ei hoolinud: pooltuttavatest sugulastest, pärijate intriigidest ja Naakka talu saatusest, mis pidi möödapääsmatult Karjala pirukate ja võileivatortide vahel jutuks tulema, saateks vanaema murenevast mälust võrsuvad märkused. Ta jätab nüüd selle farsi seljataha, üritab pöörduda tagasi argipäeva ega pigista enam ema surma ees silmi kinni, teda meenutavate kohtade vältimisel olgu lõpp. Ta ei jää enam tööle hiljaks, ei sõida metroo asemel taksoga ega puhke hommikuti metallkammiga juukseid katkudes nutma. Ta ei unusta piisavalt süüa ega juua ega lase tavalisel elul, mille nimel nad olid emaga mõlemad vaeva näinud, lõplikult koost laguneda. Ta valmistub järgmisel hommikul tööpäevaks nagu tavaliselt: eemaldab pluusi seljalt putsud, varub käekotti kiharate taltsutamiseks beebiõli, vaimu ja keha rahustamiseks Diapame ja Postafene ning suskab koti põhja väikese pudeli Elnetti. Sellel oli normaalse tööpäeva lõhn ja seda kasutasid naised, kelle elu on korras, ja just selline naine kavatses ta olla. End sel moel ees ootavaks päevaks soomustanud, astuks ta Sörnäiste metroojaama, sulanduks tunglevasse inimvoolu ja laseks eskalaatoril end perroonile kanda, liiguks sissepääsu poole nagu igal teisel päeval. Õhuvool hõljutaks riideid, inimesed sirviksid telefone ja tasuta ajalehti ning keegi neist ei mõtleks enam perroonil aset leidnud tragöödiale; ainult tema mõtleks ja valmistuks toime tulema töö juures valitseva pingelise õhkkonnaga, mis kestis koondamisläbirääkimiste tõttu juba mitmendat kuud, ja ta mõistaks, et tema elus ei ole katkenud midagi peale ema elu.
Taksot ei paistnud veel. Norma nõjatus kalmistut ümbritsevale aiale ning tundis, kuidas kergendus imbub teda ümbritsevasse bensodiasepiini- ja skopolamiinimulli. Ta oli matused üle elanud. Ta polnud tabanud võltsnoote kellegi kaastundeavaldustes ega teesklust julgustavates sõnades. Ta polnud minestanud, oksendanud ega sattunud paanikasse, kuigi nad tulid ligi ja kallistasid. Ta oli käitunud nagu hea tütar ja nüüd võis ta lõpuks võtta eest päikeseprillid, mis hakkasidki juba palavusest higiselt ninaseljalt alla vajuma; aga just siis, kui ta tahtis prille kotti torgata, tuli kaastunnet avaldama keegi mees, kes oli talle täiesti võõras.
Norma pani prillid uuesti ette. Ta ei soovinud seltskonda.
„Teised läksid vist juba sinna.”
Norma viipas restorani poole, kus peeti peieid, ja sikutas kübaraserva allapoole. Mees ei lahkunud, vaid sirutas käe. Norma pööras selja ega vastanud tervitusele, tal polnud tahtmist võõrastega tutvust teha. Mees ei lasknud end sellest häirida. Ta haaras Norma käe oma pihku.
„Tegevjuht Lambert,” esitles mees end. „Max Lambert. Sinu ema vana sõber.”
„Ma ei mäleta, et ema oleks teist kunagi rääkinud.”
„Kas te ise rääkisite emale kõigist oma sõpradest,” muigas mees. „Pealegi on sellest üksjagu aega möödas. Nooruses sai Anitaga nii üht kui teist koos ette võetud.”
Norma tõmbas käe tagasi. Mehe käepigistus kleepus sõrmede külge nagu vägisi nahale vajutatud pitser ja ta oli emast rääkides kasutanud minevikuvormi. See oli solvav. Norma polnud veel nii kaugel, ja mees ei näinud ema sõbra moodi välja. Norma ja Anita Ross olid hoidnud omaette, seltskondlikud suhted piirdusid vältimatu läbikäimisega töö juures. Nad teadsid üksteise nappi tutvusringkonda. Too mees sinna ei kuulunud.
Mehe juuksed olid kammitud üle pea, juuksekasvu olid aastad säästnud, ent naha kohta ei saanud öelda sama. Ere päike oli uuristanud näkku sügavad vaod, aastate jooksul hoolega kurku kummutatud viin venitanud silmaalused kotti ja päevitus ei suutnud varjata katkenud veresooni. Higi oimukohtadel haises eelmisel õhtul joodud õlle järele. Ka ülikond oli ilmselt eilne, põlved kottis, ning kogu tema väsinud olek ei sobinud hästi okaspuude rahuga, kuigi kõnemaneer oli viisakas, ülikond etiketikohaselt must ja heast materjalist. Tualettvesi oli Kouros, ja värske, mitte aastaid riiulil seisnud, šampoon selline, mida müüakse ainult salongides. Sellega Norma tähelepanekud piirdusid, nina oli ravimitest ja leinast umbes, iiveldusvastased plaastrid kõrvade taga pumpasid katkematu voona soontesse skopolamiini ja ta ei suutnud mehest midagi rohkemat välja lugeda. Kui ta nägi, kuidas hobusesabast valla pääsenud kihar end korgitserina krussi tõmbab, muutus ta rahutuks ja vaatas kella, takso oleks pidanud juba kohal olema. Mees õngitses taskust peegelklaasidega päikeseprillid ja torkas need ette.
„Kas ma võiksin teid kuhugi sõidutada?”
„Tänan, ei, takso on kohe siin.”
Mees naeris vananeva naistemehe naeru ja trügis Normale nii ligidale, et peaaegu puudutas teda. Midagi mehe hääles viis mõtted turismigrupi jutusuminale, üldisest melust esile tungivatele vaimukustele, seltskonna naljamehe teistest valjema häälega tehtud vahemärkustele, anekdootidele, mille peale alati naerdi, isegi kui nali märki ei tabanud.
„Oleks hea, kui te minuga võimalikult kiiresti ühendust võtaksite. Saame ebameeldivad asjad kiiresti kaelast ära ja teie võite oma eluga edasi minna.”
Mees tõmbas visiitkaardi hoidja vahelt, mis tumenenud laikude järgi otsustades oli hõbedast, ning torkas kaardi Normale pihku. Kullast käekett välgatas päikesekiirtes. Kaardihoidja oli kindlasti kaardimängus võidetud või varastatud – kujutluspildid vaheldusid kiiresti Norma peas, üks filmilikum kui teine: see mees ei võinud olla Reijo Rossi asemel tema tegelik isa ja ema ei olnud inimene, kes oleks poolõdesid-vendi tema eest varjanud. Mees oli tulnud valedele matustele.
Takso hakkas juba Kalliole lähenema, kui Margit helistas. Norma vastas pärast kuuendat signaali. Lamberti visiitkaart lebas tal endiselt süles, ja kuulates tädi pealekäimist, et ta tagasi tuleks, naksutas ta selle nurki. Kaart oli paksust ja kallist paberist: kuldsed reljeeftrükis tähed kreemikal põhjal. Ametinimetus puudus, samuti aadress. Hetke ajel küsis Norma tädilt, kas Max Lambert oli matustele tulnud.
Nimi ei öelnud Margitile midagi. Normal oli õigus, mees oli tulnud valedele matustele ning Norma tahtis juba akna alla kerida ja kaardi tuulde heita.
„Oota, kas sa mõtlesid Helena endist meest?” küsis Margit.
Norma võpatas. Ta oli matusteks valmistudes oma meeled liigselt tuimestanud. Seepärast polnud ta osanud asju kokku viia: ema parimal sõbrannal oli sama perekonnanimi mis mehel, kes end talle äsja esitlenud oli.
„Miks pagana päralt oleks Max Lambert pidanud Anita Rossi matustele tulema?” küsis Margit. „Kust sa selle peale tulid?”
„Ma vist nägin teda natuke aega tagasi. Kas ta praegu pole seal?”
„Ei.”
„Kas ta oleks võinud tulla Helena asemel?”
„Kas sa ei mäleta Helena ja Lamberti lahutust? Sinu ema poleks seda meest elu sees siia tahtnud.”
Kõne taustalt kostis kirikuõpetaja rahulikku häälekõla ja taldrikute klirinat. Lamberti nime kuuldes oli Margiti hääl muutunud teravaks, nüüd paistis ta ebamugavust tundvat. Ta rääkis Helenast lugupidavalt, otsekui kuuleks ema nende juttu, ja korraks oli ema elus, selles vestluses, mis arvestas endiselt tema soovidega. Keegi teine ei rääkinud Helenast nii nagu ema.
„Neist aastaist jäi talle kaks toredat last, muidu ainult muret. Mõtle ise, mis Helenast saanud on.”
Margit võttis lonksu midagi, klaas kõlksatas.
„Unusta kogu see lugu, küllap sa eksisid.”
Hullu Helena mees. Ema ei võinud kannatada, kui Helenat hulluks nimetati, ja ta ei rääkinud tavaliselt oma külaskäikudest Helena juurde. Viimase aasta jooksul oli ta käinud Kuopios sagedamini kui tavaliselt ja Norma oli järeldanud, et Helenal on kas halvem või parem. Ta polnud lähemalt uurinud. Haiglad viisid alati mõtted kõigi nende saatusele, kes teistest erinevad, ja neid lugusid oli ta ema käest juba piisavalt kuulnud, ta ei vajanud veelgi rohkem ängistavaid mõtteid. Pealegi ei tundnud ta Helenat, mäletas vaevu, et oli teda üldse kunagi näinud. Alles nüüd torkas talle pähe, et ta polnud Margitilt küsinud, kas keegi teatas ema surmast Helenale või kas Helena mõistus oli küllalt selge, et juhtunust aru saada.
„Nendest tüüpidest oli ainult pahandust.”
„Tüüpidest, mis tüüpidest?”
Margit oli jälle ülierutatud, kuigi diasepaam aeglustas kõnet ja täitis tädi suu vatiga ning Norma mõtles, kas Margit oleks üldse enam Lambertit ära tundnud. Mees oli koos Reijo Rossiga juba mitmekümne aasta eest Rootsi läinud ja pärast seda polnud neid enam Naakka külas nähtud. Nad ei tulnud isegi oma vanemaid matma.
„Kas sa mõtled Reijot? Kas seal on kedagi Reijo Rossi suguvõsast? Võib-olla tuli Lambert koos mõne Rossiga?”
„Rossid? Ole nüüd. Mis möödas, see möödas, pole mõtet minevikus urgitseda.”
Tädil oli ilmselt õigus ja ema oleks temaga nõustunud. Ta oli tahtnud jätta need kaks sinna, kuhu nad kuulusid – minevikku. Aga kui keegi polnud ühendust võtnud Reijo, Lamberti vana sõbraga, või Helenaga, kust siis oli Lambert õnnetusest kuulnud? Norma ei mäletanud, mis täpselt surmakuulutuses öeldi, kas seal mainiti matuseid. Ka kuulutusega oli tegelenud Margit. Ajalehed olid küll juhtumist kirjutanud, aga ilma ema nimeta: „Naine jäi Sörnäistes metroorongi alla ja sai surma. Politsei sõnul on tegemist õnnetusjuhtumiga.”
Norma vajutas fooliumlehest välja uue tableti ja poetas kaardi kotti. Numbriinfost öeldi, et mehe number on kas salastatud või kuulub kõnekaardile, aadressi polnud. Ema oleks teadnud, mida teha, emal oli alati igale olukorrale lahendus, olgu mees tema tuttav või ei. Kuigi suveraadio võltsreipus ei sobinud päeva meeleoluga, palus Norma taksojuhil raadio valjemaks keerata. See varjas nuuksumise. Abituse. Ta oli juba üle kolmekümne ja ikka harjunud, et ema lahendas suurema osa tema ette kerkivatest tülikatest probleemidest.
Ema ei oleks jätnud tema kaela ebamääraseid tegevjuhte, kes mõjusid tema juustele nagu elektrilöök.
Marion heitis silmanurgast pilgu Alvarile, kes talle vaevumärgatavalt pead raputas. Tüdrukut ei olnud peielauas näha. Samuti Lambertit. Marion vandus mõttes, ta oleks tahtnud ise Normaga esimesena rääkida.
„Soovite veel kohvi?”
Küsimuse esitanud naine oli viiekümnendates, ja jäi mulje, nagu oleks ta olnud kerges segaduses. Näole tardunud viisakas naeratus ei kadunud sealt hetkekski, ei olnud kadunud ka siis, kui naine oli kogemata läinud meeste tualettruumi ja ukse vastu põrganud.
„Ilusad matused. Anita oleks tahtnud just selliseid.”
Alvari kindel ja tuttavlik hääletoon vabastas nad vajadusest ennast tutvustada. Ta käitus, nagu oleksid nad Anita vanad sõbrad, ja lootis, et naine ei söanda lähemalt uurida, vaid süüdistab salaja oma halba mälu.
„Me ei osanud otsustada, mida teha,” ütles naine. „Matusebüroost öeldi, et säärastel puhkudel valitakse tavaliselt tuhastamine. Otsustasime siiski korraldada traditsioonilise matuse, ema pärast. Vanadest kommetest kõrvalekaldumine ajaks teda segadusse.”
Õde. See oli siis Anita õde Margit. Naine oli seisnud haua ääres Anita ema kõrval. Elli Naakka oli habras ja äraolev, omadega täpselt nii segi, nagu Anita oli rääkinud. Kui kirstule hakati mulda viskama, oli tema kõrval seisva naise nuttuhoog vanakest üllatanud ja ta patsutas tolle kätt, nagu lohutaks mõnd teretuttavat. Ta ei olnud Margitit ära tundnud ega saanud aru, et mattis oma tütart. See oli Marioni rahustanud, ja ometi oleks ta soovinud, et vanake oleks toimuvast aru saanud, ta oleks tahtnud näha tema pisaraid.
Alvar pani käe Margiti õlale ja võttis tema käest kohvikannu.
„Kas tohib aidata? Matused on väga delikaatselt korraldatud.”
„Me ei saanud ju emale öelda, mis tegelikult juhtus. Nii et kui te temaga räägite, ärge siis imestage, kui ta teeb juttu ajuverejooksust,” ütles Margit. „Te olete vist postkontorist, Anita töökaaslased?”
Marion ulatas aja võitmiseks vennale kohvitasse, aga Alvar jõudis juba vahepeal naise väidet kinnitada. Anita polnud ilmselt rääkinud ei vallandamisest ega uuest töökohast Võlukihara juuksurisalongis. Selles polnud midagi imelikku, inimesed häbenesid vallandamist, isegi praegusel ajal, Anita ei soovinud ilmselt oma uut tööd sellele seltskonnale lähemalt tutvustada. Söögilauas peetud kõnedes oli meenutatud suvesid Naakka talus ja muud säärast, puha tühi-tähi. Neil sõnadel oli vähe pistmist Anita tegeliku eluga. Marion tundis, kuidas tema rinnus hõõguv kibedus uuesti lõkkele lõi. Inimesed, kes Anitat ei tundud, ei tohiks teda viimsele teekonnale saata. Anita oleks kõike seda vihanud. Ta oleks tahtnud, et külalistele oleks pakutud veini ja tantsu ja ABBAt, ja et kohal oleks olnud Helena, mitte Lambert. Samal ajal, kui kirikuõpetaja haual kõneles, oli Lambert Marionile sosistanud, et lapsed muretsesid ilmaasjata, kõik läheb hästi. Keegi ei võtnud Helenat jutuks ja keegi ei paistnud mäletavat Lambertit, vaevalt et ka Marioni või Alvarit. Aeg oli teinud oma töö.
„Me ei osanud arvatagi, et Anital midagi sellist mõttes on,” jätkas Margit.
„Depressioon võib mõnikord olla salakaval,” nõustus Alvar.
„Kas teie ei märganud ka midagi?”
„Võib-olla hoidis Anita viimasel ajal natuke rohkem omaette,” ütles Alvar ja vaatas kinnitust otsides Marionile otsa. Ta pidi midagi ütlema. Ta ei suutnud. Ta otsis taskust taskurätti, aga ei leidnud enam ühtegi tervet. Alvar andis talle salvrätiku. Marion surus selle silmile.
„Anita pole kunagi seltsiv olnud,” ütles Margit. „Aga ikkagi oleks pidanud sagedamini helistama, kasvõi vägisi kõige kohta küsima.”
„Kuidas Normal läheb?” küsis Alvar. „Temal on kindlasti kõige raskem.”
„Norma on emasse, hoiab kõik endale.”
„Kui me saame kuidagi aidata …”
„Aitäh, jätan meelde. Oleks tore Anita töökaaslastega rääkida, aga ma ei tunne vist kedagi ära,” ütles Margit ja rääkis, et helistas postkontori kõnekeskusesse ja palus Anita matustest teatada, aga telefonile vastanud naine ei olnud Anitat tundnud.
„Postkontoris on nii palju ajutisi töötajaid,” kahetses Alvar.
Vestlus hakkas piinlikuks muutuma, las vend luuletab ise edasi. Marion nihkus eemale ja Alvar noogutas talle vaevumärgatavalt, jätkates ise kohvi väljavalamist. Margit paistis unustavat Anita töökaaslased juba teise tühja kohvitassiga külalise ajal. Kohvikann oli Alvari poolt kaval võte, nii on tal võimalik ilma tähelepanu äratamata kõik külalised üle vaadata.
Suguvõsa meesliikmed seisid täpselt samaoodi nagu kalmistul, oma ülikondi võõrastades ja kangelt, käed seljal. Ka Lambert oli teinud nii. Mehine viis lugupidamist avaldada. Lambertile see ei sobinud, ja kõige vähem veel Anita matustel, poos oli läbinisti võlts. Kui Marion külaliste vahelt läbi jalutas, väljendasid tema kõrvu kanduvad sõnad vapustust ja hämmeldust, ning kahetsust, et keegi midagi ei märganud – nagu see oleks võimalik olnud, vähesed neist olid Anitat pärast seda isegi näinud, kui ta Helsingisse kolis. Marion ei saanud aru, miks need inimesed olid üldse siia tulnud. Võib-olla sellepärast, et lepitada katkenud suhete pärast vaevavat südametunnistust, või selleks, et kodus külarahvale Naakka suguvõsa tabanud suurest tragöödiast keelt peksta. Inimeste reaktsioon oli vägivaldsete surmade puhul alati üks, variserlik ja samas uudishimulik, neist räägitakse aastakümneid, eriti kui põhjuseid ei saanud seletada mitte terve mõistuse, vaid selle puudumisega. Marion katsub nüüd veel tüdruku üles leida, siis aitab sellest komejandist ja ta läheb koju.
На этой странице вы можете бесплатно читать книгу Norma - Sofi Oksanen бесплатно.