Norma - Sofi Oksanen

Marioni pilk langes läbi vaateakna tänavale. Seda päeva ei tule. Parkimiskoht oli tühi. Seal oli ta näinud Anitat viimast korda. Anita oli istunud autos, selg sirge, pilk ette suunatud, lõug üles tõstetud. Kui Marion julges lõpuks tänavale minna, oli Anita juba läinud.

Kümme enne kaheksat oli ema kiirustanud metroojaama, kuigi ta oleks pidanud suunduma hoopis nende maja lähedal asuvasse juuksurisalongi. Pealtnägijate sõnul oli ta peaaegu jooksnud, aga hommikuti oli paljudel kiire, nii et see ei äratanud tähelepanu. Norma hingas sisse kohvivabriku lõhna, sedasama, mida oli tundnud ka ema oma viimasel hommikul, ja ületas Vaasanaukio nagu emagi. Ta möödus tõtates marketi ukse taga õllemüügi algust ootavast seltskonnast ja proovis märgata midagi, mis oleks võinud mõjutada ema otsust, midagi, mis oleks aidanud seda mõista. Ta oli valinud mugavad baleriinad, Capri püksid ja puuvillase pluusi – tavalised tööriided, mida emagi oli sel hommikul kandnud, ja tormas eskalaatorist alla perroonile, nagu oli teinud ka ema, trügis pidevalt vabandust paludes mööda maakatest, kes ei taibanud paremale hoida, vaid võtsid enda alla kogu eskalaatori laiuse nagu nemad isegi alguses pärast Helsingisse kolimist. Perroonil istus ta pingile, millele ema polnud istunud. Rong oli kohe peatusse kihutanud. Ema oli visanud kingad ja käekoti pingi alla, seejärel oli ta kadunud.

Norma asetas koti sinnasamasse, kuhu ema oli pannud enda oma, ja lükkas baleriinad jalast hallile kivisillutisele. Ema kingad ja kott olid toodud talle ilma kirjata. Ta oli isegi koti voodri lahti harutanud juhuks, kui midagi peaks olema sinna vahele libisenud – mitte midagi, ainult vanad kviitungid, võidunud plaaster, iga naise käekotis leiduv kribu-krabu. Juuksurisalongi lõhnad, juuksetolm. Ema töökäekott. Mitte puhkusekott. Töökott. Juuksevärviplekk. Paar luku külge kinni jäänud juuksekarva, India pikendustest, ja üks blond, tõenäoliselt kliendi peast. Telefoni oli ema koju unustanud. Kui tädi oli selle talle toonud, oli ta olnud kindel, et sinna on tema jaoks peidetud mingi sõnum. Ta oli vidina pettumusest vastu seina virutanud. Viimased kõned olid Tai-reisile eelnenud nädalast, sõnumid puudutasid aegade kinnipanemist, nende muutmist ja koolilõpusoenguid. Kõik sõnumid ja kõned olid seotud Võlukiharaga. Ema oli hallanud ka salongi Facebooki lehte ja värskeima postituse oli ta teinud mõni tund enne reisi: „Pärast puhkust on Anita jälle valmis välja võluma pidude kõige meeldejäävamaid soenguid! Eripakkumine: ehtsatest juustest pikendused teibitehnikas!”

Üks rong teise järel vuhises Normast mööda ja õhuvool pühkis üle pahkluude. Metroo turvamehed tulid ja läksid, kumminuiad, kuulivestid ja tanksaapad, lahti, kinni, sisse, välja, uste sulgumissignaalid, vagunite mandariinivärvi küljed, vorstireklaamid, telekast tuttavate kokkade naeratused, kasepuust pingid perroonil, Soome mustlaste paksud sametseelikud, näppu võetud õllepudelid, metadoonihambad, puhkuselt tulijad või puhkusele minejad, ratastega kohvrid, kodutute pambud ja heledaks kulunud kilekotid, tööleruttajate asjalikud portfellid, krapsakad sammud, värskelt pestud seelikud, jakid, äsja pakist võetud suvised sukkpüksid libisemiskindlate taldadega ja ilma tugevdatud varbaosata, uued kontsaplekid, India ja Vene juuksepikendused, mõned ka Malaisiast, kinnitusliim, melatoniinitabletid, hormoonravi, sisefilee ja kõige kallimad toidulisandid juustele. Pilt, mis avanes ema pilgule tema viimastel hetkedel.

Kell näitas juba üle keskpäeva. Ema ei olnud enam näinud perroonil keskpäevaste möödujate aeglasemaid samme, nende lohakamat väljanägemist, ta polnud tundnud odavamate lõhnaõlide lõhna, ununenud deodorante, lõikamata juukseid, eilsete söömaaegade ja õlle, koolajookide ja sinepi, Imovani ja antidepressantide järele haisevat higi, ta polnud märganud somaali tüdrukuid ja valgusvälgatusi nende oskuslikult mähitud pearättide nõeltel, immigrantide kiirpikendusi, lapsepuhkusel isasid lapsevankritega, habemike tuttuusi tenniseid, üleskääritud püksisääri ja keigarlikke nokkmütse. Ta polnud haistnud järgmiseks talveks Goasse suundujate kannul hõljuvat viirukisaba, kõige teravamat tšillit, lilleõie imalust. Norma istus ikka veel pingil.

Sügavkülmas hoitud lusikad olid hommikul jahutanud tema nutust linnumunadena ümmarguseks paisunud silmalauge, aga nende mõju oli juba kadunud. Lusikad olid üks ema paljudest ilunippidest ning tema ja Helena olid noorena kasutanud neid ka ripsmete koolutamiseks. Norma vajutas sõrmed silmadele. Kõik need inimesed, kogu see sagin. Kõik metrooga sõitjad olid tol hommikul teadnud enne teda, et midagi on juhtunud, nad olid läinud alla perroonile ja pidanud tagasi maa peale tulema, et otsida mõni trammi- või bussipeatus. Kõik nad olid juhtunust teadnud juba siis, kui tema pihustas alles juustesse Elnetti ja soovis, et koondamisläbirääkimised oleksid juba möödas. Sajad inimesed olid kirunud pealesunnitud muutust marsruudis, sarjanud tööle või kokkusaamisele hilinemist, ja teadnud enne teda.

Mõne aasta eest olid nad emaga midagi sarnast üle elanud. Nad sõitsid tookord rongiga Helsingisse ja korraga olid Norma juukseotsad hakanud koolduma. Istekohad olid võetud allergikute vagunis, kõrvalisi ärritajaid polnud ja ta oli ehmatanud. Ema oli soovitanud konjakit ja samal hetkel rong peatus. Teadustaja ei öelnud midagi põhjuste kohta. Ometi olid kõik teadnud, et kohe hakatakse rööbastelt kokku korjama inimkeha jäänuseid. Kõik reisijad olid teadnud enne, kui rööbastele astunu lähedased. Ema oli toona näinud tema reaktsiooni ja valinud ometi sedavõrd brutaalse mooduse – kõigist metroojaamadest just selle perrooni, kust Norma hommikuti tööle sõitis. Kui ta poleks veetnud ööd juhusliku kaaslase pool, oleks ta võinud tulla peatusse just siis, kui see oli juhtunud.

Telefoni värin äratas Norma mõtetest. Pingi kõrvale ilmunud turvatöötaja paistis teda tähelepanelikult uurivat. Norma nihkus teistele perroonil seisjatele lähemale. Kõne tuli jälle Võlukihara salongist, Marion. Norma ei vastanud ka seekord. Ta ei oskaks niikuinii suhtuda Marionisse loomulikult ega tahtnud temaga rääkida, ammugi kokku saada, kuigi Marion ilmselt teaks, milline oli olnud ema meeleolu viimastel tööpäevadel, ja ta oskaks ehk selgitada oma isa imelikku käitumist. Norma oli puutunud naisega paar korda juhuslikult kokku, kui too oli koos emaga õhtul salongist lahkunud. Naist oli ümbritsenud juuksurisalongi lõhnapilv, Normale tükkis iiveldus peale ja ta oli hoidunud naisele silma vaatamast. Seepärast oli ta ka matustel naisest eemale hoidnud, peitnud end inimeste selgade taha. Helena tegu oli vajutanud igaveseks pitseri kogu perekonnale. Inimesed suhtusid sellise perekonna liikmetesse kas ebaloomuliku empaatia või piinliku uudishimuga. Mitte kunagi nagu tavalistesse inimestesse. Ema oli seda vihanud ja Norma oli ise käitunud täpselt sama moodi.

Конец ознакомительного фрагмента.