Norma - Sofi Oksanen

Norma väljus autost, rebis skopolamiiniplaastrid kõrvade tagant ja küünraõnnaldest ning süütas sigareti. Peagi viskab ta kalmistu järele lõhnavad riided tagahoovis prügikasti, lõikab maha tänase päeva kurbuse ja leina ning avab paki köögikappi varutud punast veini, et oleks kergem järgmist hommikut oodata. Nüüd tuli lihtsalt avada uks ja astuda trepikotta. See oli viimaste nädalate jooksul muutunud kõige raskemaks sammuks.

Kaksteist aastat tagasi oli olnud teisiti. Sama uks oli nad emaga rõõmsalt vastu võtnud, avanenud nagu iseenesest, ja linna kolimine oli olnud nende arvates parim, mis nad teha said. Otsustav samm astuti pärast seda, kui Norma lõpetas keskkooli ja Naakka talu koos ahistava külaühiskonnaga jäi seljataha. Mõlemale leiti täiuslik korter samast majast ja nad pidasid seda suureks vedamiseks, mille tähistamiseks sõideti metrooga edasitagasi.

Kaksteist aastat hiljem ajas see urbanistliku elu esindaja ema alla, päev pärast seda, kui ta naasis Taist puhkusereisilt. Norma pidi muudkui mõtlema, kas seda kõike oleks saanud ära hoida. Kas ta oleks osanud ema meeleolust midagi välja lugeda, kui ta oleks veel samal õhtul helistanud? Kui ta oleks läinud need paar sammu trepist üles ema juurde?

Ta ei läinud isegi kohvi jooma, vaid veetis öö juhusliku kaaslasega. Nende tundide ajal oli ema saatnud talle oma viimase sõnumi: „Homme õhtusöögile? Tõin Taist kingitusi.” Norma luges seda alles hommikul. Isegi kui ema oleks helistanud, poleks ta vastanud. Ta oli tundnud, et vajab töökohal valitsevast õhkkonnast väikest puhkust. Terve nädal oli kulunud koridoris vilksatava ülemuse ja juhtkonna ilmete piilumisele. Alati kõigega kursis olev majahoidja oli hakanud suitsetamiskohast eemale hoidma ja seda peeti kindlaks märgiks, et läbirääkimised edenevad halvasti. Mõte sellest, et ta peaks emaga kohe pärast tolle kojujõudmist tööpingeid arutama, oli mõjunud ängistavalt. Ta oli keskendunud klaasile, mehele, kes midagi ei tähendanud, tühjale hetkele peas. Mõelnud, et näeb ema järgmisel päeval.

Kui Norma oli keset tööpäeva ülemuse jutule kutsutud, oli ta arvanud, et asi puudutab koondamisläbirääkimisi, ja astunud koosolekute ruumi reipal sammul, valmis näitama end parimast küljest, aga seal ootasid teda hoopis kaks politseinikku. Naispolitseiniku juuksed olid lõhnanud kasešampooni ja tervete eluviiside, suure C-vitamiiniannuse järele. Norma kiharad tõmbusid krussi ja ühtlasi käis tal peast läbi, et ta pääseb koondamisläbirääkimistest terve nahaga. Hiljem oli tal piinlik. Ta oleks pidanud sel hetkel mõtlema muule, mitte sellele, et inimest, kes on äsja traagilises õnnetuses ema kaotanud, ei saa ometi vallandada.

Uudis levis kulutulena kogu majas ja tema käekotti topiti kriisiabi telefonide numbreid. Lähim töökaaslane oli teinud sosinal juttu ajalehes ilmunud loost. Seal kirjutati, et metroorongide juhtideks võetakse ainult neid, kes suudavad toime tulla rööbastel enesetapu sooritanutest tingitud kriisidega, sest selles ametis on need vältimatud. Juhist rääkimine meenutas Normale, et rongijuht oli viimane inimene, kes oli ema elusana näinud, näinud tema viimast sekundit, viimast sammu, viimast hingetõmmet.

Tõenäoliselt oli kõik käinud nii kiiresti, et mees polnud jõudnud midagi teadlikult registreerida. Ometi oleks see inimene pidanud olema Norma, mitte rongijuht ega võhivõõrad ooteplatvormil.

Kui vanakese ekslev pilk peatus Marionil, sai Marion aru, et on teinud vea. Ähmastunud mõistus selgines hetkeks, vanake tõusis üllatava käbedusega püsti ja proovis tema peale sülitada. Naise kõrval istunud kirikuõpetaja võpatas ja pilgud pöördusid Ella Naakkale. Pärast hetkelist vaikust hakkasid kõik piinliku vahejuhtumi summutamiseks kohvitassidega kilistama ja taldrikutele sööki kühveldama.

„Võib-olla ta arvas, et sa oled Helena,” ütles Alvar.

Vend oli märkamatult tema kõrvale ilmunud ja hakkas paigale tardunud Marioni restorani välisukse poole juhtima. Marioni suu kuivas, käed värisesid. Just selliste olukordade pärast ei tahtnud ta näha kedagi, kes mäletas Helenat.

„Ega ma temaga nii sarnane ka pole,” sosistas ta.

Alvar silitas möödaminnes tema juukseid.

„Unusta see. Anita ema on dementne.”

Elli Naakka pilk oli olnud terav ja süüdistav. Ta sai siis ikkagi aru, et on oma tütre matustel, ja süüdistas selles Helenat, otsekui oleks tahtnud öelda, et kui Anita poleks veetnud nii palju aega koos nõrgamõistusliku Helenaga, oleks tema käsi paremini käinud. Aga ta kujutas seda kõike ette, Marion teadis ise ka, et tal oli liiga elav kujutlusvõime, Elli Naakka ei saanud toimuvast aru. Marion oli vanakesele lähenenud ainult selle pärast, et Lambert ei saaks öelda, nagu ta poleks proovinud. Ta oli olnud kindel, et ei saa Ella Naakkalt midagi teada, et too ei tunne teda isegi ära.

„Katsu nüüd rahuneda. Ära unusta, miks me siia tulime. Kas siin on kedagi, kes oleks sind kunagi koos Anitaga näinud?” küsis Alvar.

Marion raputas pead. Nad tulid Anita matustele nuuskima, ja see oli haige. Marion kontrollis kiiresti venna pupille. Normaalsed. Ainult vaevumärgatavalt pingule tõmbunud naerukurrud andsid märku, et vend oli tundnud ära kellegi, kellega ta oli lapsepõlves kakelnud, või kellegi, kes oli neile „hullu Helenat” järele karjunud. Ometi suutis ta olla siin kaine peaga, nende inimestega viisakalt vestelda. Kui takso tuleb ja Marioni minema viib, läheb Alvar kindlasti ukse taga tammuvate suitsetajate sekka, laseb plasku taskust ringi käima, saab suguvõsa meestega ladusalt jutu peale ja tõenäoliselt õnnestub tal ka välja uurida kõik vajalik. Lambert on rahul ja jagab pojale preemiaid. Marionile neid ei pudenenud, kui mitte arvestada oma juuksurisalongi.

Alvar märkas õe paberservjetti rebivaid sõrmi ja võttis servjetiräbalad tal peost. Põrand nägi välja, nagu oleks seal siblinud sulgiv kana.

„Kas ma toon sulle midagi?”

„Ei, kõik on korras.”

„Pea oma kõne Anitale hiljem, näiteks kodus. Ma ütlen Lambertile, et sa tegid, mis suutsid.”

Aken oli lahti: aknalauale kogunenud tänavatolm kattis ka diivanil vedelevaid riideid. Margiti pluusid olid enda alla matnud ema kleidivirna. Nõudepesurestis olid Margiti, mitte ema pestud nõud. CD-mängijas oli Suvi Teräsniska, Margiti plaat. Shalimari lõhn oli asendunud tädi odava imitatsioonparfüümiga. Korter ei meenutanud enam ema kodu ja Norma hakkas aimama, et tegi vea, kui lubas tädil end seal matuste korraldamise ajaks sisse seada. Ta oli tädi abipakkumise vastu võtnud, sest polnud suutnud pärast esimest katset korterisse siseneda. Ta ei talunud ema korteri ukselt avanevat vaatepilti: elamine nägi välja, nagu oleks ema ainult korraks õue läinud ja astuks iga hetk uksest sisse. Selle pärast oli ta lasknud tädil enda asemel ema lemmikkleidi välja otsida, lasknud tädil võtta peegliraami vahele torgatud pileti ABBA kontserdile ja lubanud tal võtta tualettlaualt Shalimari, korjata kokku asjad, mida ema oleks tahtnud kirstu kaasa. Ta oli jätnud tädi hooleks kõik, mida oleks pidanud tegema tema, kuigi tädi ei teadnud emast midagi. Ainult Norma teadis, miks Shalimar käis emaga kokku. Ainult tema teadis, kuidas ema oli ärganud haiglas pärast sünnitust bergamoti- ja sidrunilõhna peale ja olnud korraga täiesti kindel, et kõik läheb hästi, nad saavad hakkama, kõigest hoolimata, nad saavad kahekesi hakkama ja neil pole vaja ei Reijot ega kedagi teist. Hiljem oli ema lõhna küla parfümeeriapoes ära tundnud ja ostnud pudelikese hinnast hoolimata. See oli tema elu suurima murdepunkti lõhn. Norma süütas sigareti. Ta oli ise lubanud tädil hävitada jäljed kuriteopaigas; kui ta märkas, et oli nimetanud ema kodu mõttes kuriteopaigaks, võpatas ta tahtmatult ja tõmbas kätega kiiresti üle juuste, nagu oleks tahtnud mõtte peast välja harjata. Ta üritas vägisi ema teole loogilist põhjendust leida ja tahtis näha kahtlasi asju seal, kus neid polnud. Max Lamberti lähenemiskatsele leidus tõenäoliselt täiesti loomulik seletus.

Norma avas ema arvuti kaane ja pani sama targalt kohe kinni tagasi. Ema noorusaastatest poleks seal midagi ja ta peab otsingutes keskenduma just sellele ajale. Ema oli hoidnud albumit noorepõlvefotodega kapis, praegu oli riiul tühi. Lõpuks leidis ta albumi öölaualt, enne tihedalt täis lehekülgedelt vaatas vastu hulgaliselt tühje kohti. Margit oli ka siin temast ette jõudnud. Tädi sõnul polnud ema talle kirja jätnud ja tema oli tädi sõnu uskuma jäänud, nüüd ei saanud ta enam aru, miks. Ema polnud Margitile rääkinud isegi vallandamisest, ammugi siis uuest töökohast. Margit ei tundnud ema, mitte nii nagu Norma, ta poleks osanud otsida õigetest kohtadest, ja nüüd tundus, nagu oleks tädi tänu Norma saamatusele hävitanud kogemata tõendusmaterjali Lamberti kohta. Norma tahtis juba tädile helistada, et pärida aru puuduvate fotode kohta, haaras telefoni pihku, aga viskas selle siis kotti tagasi. Tädil oli õigus paarile ülesvõttele, Norma pahameel oli kohatu. Tädi oli näinud nii palju vaeva, hoolitsenud matuste eest ja maksnud korteri üüri veel juuniks ja juuliks, et selle tühjendamisega poleks kiiret ja et tal oleks, kus ööbida, kui Norma vajaks teda pikemaks ajaks appi.

Norma torkas sülearvuti kotti, samuti laualt leitud pangarekvisiidid, süütas uue sigareti ja hakkas albumit sirvima. Tädi oli tahtnud pilte, kus koos emaga poseeris vanaema või tädi ise, ja jätnud kõrvale fotod Helenast ja emast noortena ning need, kus Helena seisis koos lastega lõbustuspargi ees, suhkruvatipulgad pihus. Norma tundis piltidelt ära Helena tütre Marioni, kes teismelisena nägi välja nagu noor Helena. Vaimuhaigus oli Helenas välja löönud hiljem. Albumi Helenal oli aval pilk ja armas naeratus. Norma jõudis viimase leheküljeni ja tahtis juba püsti tõusta, kui märkas ühel ülesvõttel kahte abielupaari rõõmsal suvepäeval: ema ja Reijo Ross vaatasid teineteisele nõjatudes objektiivi. Nende kõrval seisis noorem versioon täna kohatud mehest, käsi ümber Helena piha. Portree all oli polaroidfoto. Sellel naeratas mehe vanem väljaanne koos Marioniga ja hoidis põlvel sülelast. Foto taha oli ebakindla käekirjaga kirjutatud tekst. Selle oli kirjutanud Alvar. Ta oli pildi ise teinud ja palus emal varsti külla tulla.

Marioni telefon piiksatas saabunud sõnumi märgiks, aga see oli kliendilt, mitte tüdrukult, nagu ta oli lootnud. Marioni sõnumeid, vastajasse jäetud teateid ja e-kirju oli kõiki tabanud sama saatus: tüdruk vaikis.

„Mul on kahe tunni pärast kohtumine,” tuletas Alla meelde.

Marion võttis kätte teibieemaldusaine pudeli ja tõstis pilgu telefoniekraanilt. Alla ei pärinud matuste kohta, vaid teeskles ükskõikset, oli teinud seda juuksurisalongi uksest sisseastumise hetkest saati, ta oleks nagu teadnud, et Marionil ei õnnestunud midagi välja selgitada. See oli tema viis raputada haavale soola, Marionile koht kätte näidata.

„Ma ei ole neid juukseid veel nii palava ilmaga katsetanud. Mis sa arvad, on seal mingit vahet?”

„Need kannatavad kõik välja, kloorivee, sukeldumise, ka Vietnami,” vastas Marion. „Ükski troopikas reisinud klient pole kaevanud. Mõned on isegi ujumismütsist loobunud.”

Hanoi-reisini oli veel aega ja Alla juuksed olid täiesti korras. Ometi oli ta tahtnud uusi pikendusi just nüüd, Anita matuste päeval. See oli puhas piinamine, mida vestluse püsimine juuste kvaliteedi ja soengumoodide teemadel veelgi rõhutas. Alla oli kindlasti jõudnud juba arutada matuseid oma kalli abikaasaga, aga kui Lambertil oleks õnnestunud Normalt midagi välja õngitseda, ei oleks Alla nii rahulik. Või siis oli Lambert saatnud Alla jälgima Marioni käitumist, kontrollima, kas ta suudab end kokku võtta ja oma tööga hakkama saada. Võib-olla oli asi just selles, mitte tahtlikus kiusamises, nagu talle tundus.

„Näita broneeringuid,” ütles Alla.

Marion ulatas kausta. Alla ümises heakskiitvalt. Ukraina juuksed olid kõik hulluks ajanud ja meelitanud ka Alla sõbrannad Võlukihara klientideks. Nende broneeringuid ei söandanud Marion puutuda ja see tegi aegade ümbertõstmise veelgi keerulisemaks. Pulmadega seotud aegu ei tahtnud ta puutuda; Võlukihar vastutas peo õnnestumise eest ja lubadus tuli täita. Teistele klientidele oli ta otsinud uued ajad, mõni tuli mitu kuud edasi lükata. Ometi oli graafik tihe. Täna pidi viimane klient tulema õhtul kell üheksa, homne esimene hommikul kell kuus. Pulmahooajal ta ilma abiliseta toime ei tule.

Alla luges broneeringute raamatut hardalt nagu piiblit. Lambertite jaoks oli juuksurisalongi tulu peenraha, kasumi tagaajamine sulaselge nöök. Nad ei hoolinud klientide heaolust nii nagu Marion, ja Marion ei leia enam kunagi salongi sellist algajat nagu Anita, ammugi professionaali. Keegi ei osanud soengu pärast närveerivat naist rahustada nii, nagu Anita oli seda teinud. Ta oli olnud sündinud juuksur ja tajunud vaistlikult teemasid, millest klient ei tahtnud rääkida. Anita polnud esimestel tööpäevadel teinud juttu ka Helenast ega minevikust, kuigi Marion oli seda kartnud, ning ei hakanud ka imestust avaldama selle üle, kuidas saatus oli nad pärast pea kolmekümmet aastat jälle kokku toonud. Esimest korda Võlukihara uksest sisse astudes polnud Anita hüüatanud, kui väga oma ema nägu Marion ikka on, ega süüdistanud Marioni sõnagagi selles, et too ei käinud Helenat vaatamas.

Igatsus torkis okkana Marioni rinnus. Ainult Anita oli teda mõistnud.

Alla koputas küünega nimedele broneeringute kaustas ja lasi sel siis sülle vajuda.

„Kui palju meil veel laos ukrainlasi on?”

„Nädala varu. Kahe, kui venelast hulka segan.”

Alla ohkas ja heitis pilgu telefonile, mis jälle hääletul režiimil vilkus, ja tegi seda nii, et Marion pidi kindlasti nägema, kes helistab. Jälle too jaapanlane. Alla poetas telefoni keebiga kaetud sülle. Võib-olla tahtis ta rõhutada, et tähtsate klientidega ei räägita Marioni kuuldes. Või siis tahtis ta lihtsalt oma võimu näidata: Alla räägib siis, kui ise tahab, isegi jaapanlasega.

„Mida sa kavatsed pärast seda klientidele pakkuda? Me arutasime asja Maxiga. Saad nädala. Nädalaga pead oma jama ära klaarima.”

Marion oleks tahtnud haarata käärid ja need Allale kaela lüüa. Soov oli nii tungiv, et Marion pidi korraks instrumentide kärust kinni võtma ja seda kõvasti pigistama. Allal oli õigus klanni asjades kaasa rääkida, tema arvamus mõjutab ka seda, milliseks kujuneb Marioni edasine saatus.

„Max tegutses matustel palju efektiivsemalt kui sina. Ma ei hakka küsimagi, mida sa oled jõudnud olukorra parandamiseks teha, aga aeg jookseb, tikk-takk.”

Alla koputas oma Rolexile, selle žesti oli ta õppinud Lambertilt. Marioni silmad kihelesid. Õietolm. Või koos Anitaga surnud unistused. Päev enne tagasisõitu Soome olid nad istunud ühes Bangkoki katusebaaris ja valinud Sweet Dreami nime kandvad kokteilid. Nad olid kokku löönud ja joonud tuleviku terviseks, kõik oli olnud selge. Marion oli mõelnud, et läheb ikkagi Helenat vaatama, koos Anitaga, ühel päeval.

Marioni pilk langes läbi vaateakna tänavale. Seda päeva ei tule. Parkimiskoht oli tühi. Seal oli ta näinud Anitat viimast korda. Anita oli istunud autos, selg sirge, pilk ette suunatud, lõug üles tõstetud. Kui Marion julges lõpuks tänavale minna, oli Anita juba läinud.

Kümme enne kaheksat oli ema kiirustanud metroojaama, kuigi ta oleks pidanud suunduma hoopis nende maja lähedal asuvasse juuksurisalongi. Pealtnägijate sõnul oli ta peaaegu jooksnud, aga hommikuti oli paljudel kiire, nii et see ei äratanud tähelepanu. Norma hingas sisse kohvivabriku lõhna, sedasama, mida oli tundnud ka ema oma viimasel hommikul, ja ületas Vaasanaukio nagu emagi. Ta möödus tõtates marketi ukse taga õllemüügi algust ootavast seltskonnast ja proovis märgata midagi, mis oleks võinud mõjutada ema otsust, midagi, mis oleks aidanud seda mõista. Ta oli valinud mugavad baleriinad, Capri püksid ja puuvillase pluusi – tavalised tööriided, mida emagi oli sel hommikul kandnud, ja tormas eskalaatorist alla perroonile, nagu oli teinud ka ema, trügis pidevalt vabandust paludes mööda maakatest, kes ei taibanud paremale hoida, vaid võtsid enda alla kogu eskalaatori laiuse nagu nemad isegi alguses pärast Helsingisse kolimist. Perroonil istus ta pingile, millele ema polnud istunud. Rong oli kohe peatusse kihutanud. Ema oli visanud kingad ja käekoti pingi alla, seejärel oli ta kadunud.