Tõde või tegu II. Ema saladus - Kristi Piiper

Stella keeras ümber ja kiljatas. Annabel! Millal tema veel siia tuli? Annabelil oli käterätik ümber keha ja ta seisis vastu seina nõjatudes duširuumi kaugemas nurgas. Ja naeratas.

„Mis sa siin teed?” küsis Stella peaaegu pahaselt. Talle ei meeldinud, et teda niimoodi salaja pesemise ajal jälgitud oli. Ta võttis nagist rätiku ja keeras selle endale kiirelt ümber.

„No mis ma siin siis ikka sinu arust teen, pesema tulin muidugi,” hakkas Annabel naerma ja võttis käterätiku ümbert. Stella nägi silmanurgast, et Annabeli keha oli kaetud mitme värvilise tätoveeringuga. Stella üritas mitte jõllitada, aga kui ta käterätti endale turbaniks püüdis siduda, jäi ta ikka ja jälle Annabeli vaatama. Tüdrukul olid päevitamisest tugevad ujumisriiete randid ja tema seljal, abaluu kohal, oli mingi pikem musta tindiga tätoveeritud tekst. Lisaks sellele oli tema ülakehal, kätel ja jalgadel veel värvilisi pilte, mida Stella vahemaa tõttu täpselt ei näinud. Annabel keeras selja, pani vee jooksma ja hakkas pesema.

„Anna…bel,” alustas Stella. Ta ei olnud seda nime veel kordagi kõvasti välja öelnud.

Annabel keeras ennast häbenemata Stella poole ja küsis: „Jah?”

„Kuidas sul nii paju tätoveeringuid on? Ma mõtlen, alaealistele ei tehta neid ju ilma vanemate loata …” Stella hakkas mõtlema, et ta ei teadnud Annabelist ju tegelikult mitte midagi. Isegi mitte seda, kas tema vanemad elus on. Ja millal ta need veel teha jõudis? Igatepidi tekitasid need tätoveeringud tema kehal küsimusi. Vaevalt et lastekodus selline asi lubatud oli. Need pidid ikka varasemast ajast olema.

„Noh, ega mina ka pole alati lastekodus elanud, ma tulin siia kaks aastat tagasi. Siis, kui ma veel viimaseid päevi neliteist olin. Oma isast ei tea ma mitte midagi. Ja mu ema, noh, teda ei huvitanud, mida ma teen, peaasi, et ma tal ees ei oleks, ta on narkomaan. Kui ma neliteist sain, siis ta andis mulle vajalikud allkirjad ja siis ma need teha lasingi. Mu kutt on tätoveerija. See tähendab, enam ta muidugi ei ole minu kutt, aga noh, siis oli.” Annabel rääkis sellest kõigest nii muretult, et see tundus Stellale kuidagi imelik. Tavaliselt ju häbeneti oma hoolimatuid vanemaid ja kehva kodu, aga tundus, et tema võttis seda kui elu loomulikku osa.

„Ahah … Ma lihtsalt mõtlesin, et kuidas see võimalik on … Sul on ju kulmurõngas ka. Ma arvasin, et sellised asjad ei ole siin üldse lubatud,” uuris Stella ettevaatlikult edasi.

„Nojah, ega tegelikult ei olegi, selles suhtes, et teha neid ei lubata, aga kõik, mis tulles olemas on, võid küll alles jätta,” seletas Annabel. „Kuule, aga ma pesen ennast ära, tohib või? Siis räägime edasi, kui tahad.” Ta hakkas ta naerma ja osutas seinal olevale sildile, mis rõhutas vee kokkuhoiu tähtsust. Stella kohmetus ja noogutas kiirelt. Issand kui piinlik, teine seisab siin paljalt vee all ja tema muudkui küsib oma pealetükkivaid küsimusi. Ta tundis jälle, kuidas põsed õhetama hakkasid. „Sorri, ausalt, ma ei tea, mida ma mõtlesin, pese muidugi …” ütles ta vaikselt ja läks piinlikkustundega riietusruumi. Annabel jäi üksinda kõledalt kajavasse duširuumi naerma. Tundus, et talle tegi peaaegu kõik nalja. Stella kirus ennast oma rumaluse pärast, kuivatas rutakalt, toppis kiirustades kleidi selga ja läks tagasi tuppa. Kell hakkas viis saama, õhtusöögiaeg oli kohe käes. Ta kammis parajasti oma märga pead, kui uks avanes ja Annabel sisse astus.

„Noh, ehmatasin sind enne oma jutuga ära või?” naeratas Annabel ja istus juukseid rätikuga kuivaks nühkides oma voodile. Stella raputas pead. „Ei-ei, ma lihtsalt, ma ei tea, ma …” Jälle ei suutnud ta oma mõtteid arusaadavalt väljendada.

„Ära põe nii palju. Sa ei pea mind kartma,” ütles Annabel ja vaatas Stellale kummalise läbitungiva pilguga otsa. Tema helerohelised silmad olid meikimata ja pikad ripsmed veest veidi kokku kleepunud.

„Ei, ma ei kardagi … Ma lihtsalt … Kogu see olukord siin on minu jaoks nii uus, et ma ei oska vist enam isegi tavalistes olukordades käituda.” Stella ohkas õnnetult. Annabel läks ja istus tema kõrvale voodile.

„Alguses ongi nii. Harjumine võtab aega. Usu mind, et homme peale telkimist tunned ennast juba palju kodusemalt. Või hiljemalt praktika alguseks. See on kõigiga nii olnud. Ma ei usu, et sinuga teistmoodi läheb.” Annabel keerutas Stella otsaette langevat niisket keerdus juuksesalku ja ta hääl kõlas lohutavalt. Stella tundis taas üha kasvavat tänutunnet oma toanaabri vastu.

„Jah, ma loodan ka. Kas lähme sööma?” küsis Stella ja tõusis järsult voodilt püsti. Ta oli tüdinenud, et ta ennast pidevalt alaväärse hädapätakana tundis, ega tahtnud, et keegi teda haletseks.

„Jah, lähme, kell on kohe viis. Ah jaa, Puurmaa ütles, et ma sulle edasi ütleksin, et sa kella kuue ajal tema kabinetist läbi läheksid.” Stella tundis, kuidas süda jälle kiirelt taguma hakkas. Mis siis nüüd lahti on ja kes see Puurmaa veel on? Annabel märkas Stella kohkunud nägu. „Totu, jälle sa põed! Kõik on okei, ta tahab sinuga lihtsalt rääkida. Ta on ju meie rühma kasvataja ja te pole veel kohtunudki. Ta oli eile kuskil komandeeringus ja sellepärast ei saanud sinuga tutvuda.” Stellale meenus nüüd häguselt, et juhataja oli tegelikult talle seda nime maininud, lihtsalt jälle üks asi, mis tal kõrvust mööda oli läinud. Annabel seletas veel, et tuleval nädalal on nende rühma kord olla köögis ja koristamistööde juures abis ning samuti oli Puurmaal vaja tutvustada talle siinset kodukorda. Pärast õhtusööki, kõht hakklihakastet ja mannavahtu täis, läkski Stella esimesele korrusele ja koputas Puurmaa kabineti uksele.

Конец ознакомительного фрагмента.