Рейтинговые книги
Читем онлайн Pildid isamaa sündinud asjust - Jakob Hurt

Шрифт:

-
+

Интервал:

-
+

Закладка:

Сделать
1 2 3 4 5

Wana Eestlaste elukombed pagana ajal oliwad mitmelt poolt weel toored ja karedad. Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie esiwanemad naabruses riisumas käinud ja sõakorral wõidetud ja kätte saadud waenlastele halastamata südamega piina teinud ehk neid walusaste surmanud. Aga see oli sell ajal waenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisiwad, tallitasiwad nemad, nii pitkalt kui wõimalik oli, nõndasamati. Saksamaal walitses weel pärast seda mitu aega puhas rusika õigus ja hulk rüütlid toitsiwad oma pääd tee ääres waritsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid oliwad ommeti ju ristiinimesed. Paganatest paha kuulda, on palju kergem kanda ja nende weresüü ei ole nii punane, kui meile meie ajal näitab. Ewangeliumi walgusest weel pehmendamata süda ja meel tasub kurja kurjaga ja werine kättemaksmine on nende arwust õigus. Pääle selle arwati wägiwalda waenlast wasta wanast mehise meele ja tubli töö tunnistuseks ja riisumine wõõraste wäljal wahwuseks, mis meest auustas.

Kes wanule Eestlastele iseäranis kalge südant ja armuta meelt laituseks taga räägiwad, nõnda kui mõned meie ajal seda teewad, ei ole õiged kohtumõistjad ehk nemad tunnewad selle aja kombid ja inimeste waimu ja südame harimise korda wähem kui poolikult. Eestlastel oli mehine süda ja teraw waim ja kui need mingisugusel wiisil inimeseliku raja päält ära eksiwad, siis wõiwad nemad ka hirmsaid ja jäledaid asju külma werega ajada. Et rahulisel ja äritamata ajal meie esiwanemad ka rahulikult ja aussaste elada mõistsiwad, seda tunnistab ühelt poolt nende sõbralik kauplemine naabritega, tõiselt poolt nende korraline põllu harimine ja lojuste kaswatamine, mis ommeti korralise eluta kosuda ei wõinud, ja nende suured ilusad ja perekad külad, kelle sees nad Läti Hindriku tunnistuse järele elasiwad. Kus ülemääraline toorus ja alaline waen walitsewad, sääl ei tõuse rahu ja rikkuse tähed iseenesest maapinnast.

Seda oleme tarwiliseks arwanud neile ütelda, kes usuwad, et meie esiwanemad enne Sakslaste seie tulemist pool metsalised olnud. Kuulus wana aja ja rahwa kombete tundja Jakob Grimm kirjutab ennemuinastest rahwa põlwedest nõnda: „Mulle on see kõrk arwamine wasta meelt, terwe aastasadade elu olewat täidetud olnud umbse ja rõõmutegemata waimu toorusega. Ju Jumala armurikka heldusele oleks see wasta, kes igale ajale oma päewa paista laskis ja inimestele, nõnda kui tema neid oli ehitanud ihu ja hinge annetega, tundmist ühest kõrgemast juhatamisest sisse walas. Kõigile, ka kõige enam ära teutatud põlwedele on õnnelise ja korralise elu õnnistust osaks saanud, mis kaunist sugu rahwastele nende kombid ja õigust hoidis.“

Missugune meie esiwanematel süda rinnus ja meel pääs oli ja kui kaugele haritud meie nende waimu peame arwama, wõime weel, kui ka pääliskaudu, rahwa wana aja mälestustest, nende lauludest, juttudest, wanasõnadest ja mõnest iseäralisest järele jäänud pruugist tundma õppida. Suurel hulgal neist mälestustest ulatawad juured pagana ajani.

Aga mis kuulutawad wanad rahwa mälestused wanast Eestirahwast? Meie wanad sõnad, kellest suur hulk tõepoolest wäga wanad on, sest meie leiame neid ka oma sugulaste Soomlaste juures, kuulutawad, et meie esiwanematel kaunis kogu kuldõunu hõbe waagnate pääl oli, mis nende terawast waimust ja wiisakast elu tarkusest tunnistawad ja sagedaste pruugiti. Nüüdki ei põlga meie ära, sündsal korral sündsa wana sõnaga tõt toetada ja arwamisi awitada, olgu siis et mõni mees usub muna igakord targema olewat kui kana. Meie wanad rahwalaulud laulawad weel heleda häälega, kuida wanemad ome lapsi, lapsed wanemaid, wend sõsart, sõsar wenda, kõik oma isamaad hellaste armastasiwad. Ladusad laulud kergitasiwad tööde koormat, wähendasiwad waewa, kahandasiwad kurbtust, ülendasiwad rõõmu. Tuli „õnnis õhtukene” ja walgustas põlew piirg toa seinas pitka ja pimedat talwe õhtut, siis lühendasiwad mitmesugused isaisade jutud aja igawust ehk kõneldi sõa juhtumistest ja kaugel maal käimistest. Laulikud kuulutasiwad wägimeeste kiitust ja kihutasiwad noori mehi waprusele. Tuli lahingisse minek, siis „õpeteliwad” ja „ehiteliwad” õed hella wenda „taperi talgule.” Oli werine waen otsas, siis wõeti wõidumehi kodu kauniste wasta. Õde oli sauna sojendanud, et wend oma „wäsind keha wõiks wihelda.” Mitme naese wõtmine ja pidamine roojastas küll meie arwust abielu puhtust, aga Kristjaan Kelch, kes Rootsi ajal Järwa Jaani kihelkonna õpetajaks oli, kirjutab omas ajaraamatus, mis aastal 1695 Tallinnas trükitud on, wana Eestlaste abielust pagana ajal, arwata wana rahwa jutu järele, siiski nõnda: „Nemad elasiwad korralises abielus, wõtsiwad aga enam kui ühe naese.

Enne Sakslaste tulemist oli abielu rikkumine nende seas kuulmata asi ja oli ta neil nõnda hirmus, et nemad neid, keda nemad abielu leidsiwad rikkuwat, elusalt ära põletasiwad ja nende tuha awaliku maanteede pääle puistasiwad. Selleparast nimetawad tänase päewani Eestlased abielu rikkumist „tuli-tööks”, see on: tule wäärt tööks. Nende naese wõtmisest on meil järgmine sõnum wanast mälestusest. Kui mees naest tahtis wõtta, siis läks ta ja sidus oma wöö selle naesterahwa sängi külge, keda ta enesele soowis. Kui naesterahwale asi meelt pidi oli, siis jättis ta wöö senna rippuma, kunni tema sääl oma peigmehega magama läks. Kui peigmees mitte meelt mööda ei olnud, siis wiskas ta wöö kohe üle läwe wälja. Sellepärast ei saanud niisugused ära põlatud peigmehed muidu korda, kui et nemad pärast mõrsja kawalusega ehk awaliku wägiwallaga ära wiisiwad. Seesinane pruuk on pärast Sakslaste läbi kange nuhtlusega ära häwitatud. Oma lastele andsiwad nemad metselajate ja lindude nimed.” Nii pikalt auwäärt õpetaja Kelch. Omalt poolt lisame weel juure: Naesed saiwad ka ostetud ehk warastatud, ehk noormees teenis, nagu ükskord Jakob Laabanit, neiu wanemaid mõne aja, kunni ta neiu omale pärida wõis. Tänase päewani on Soomekeli peigmehe nimi „sulhainen,” see on: sulane. Peud saiwad suure ilu ja rõõmuga peetud. Surnud maeti maha ja anti neile sööki ja nende töö ja ammeti riistad kaasa, arwates et surnud tõises ilmas maapäälist elu õnnelikumalt edasi elawad; ehk neid põletati nende sõariistadega ära, mis ikka sõas langenud meestega sündis.

Eestlaste paganausust pitkemat otsust anda, on praegu pea weel wõimata, puudub teadusi iga sammu pääl, mis wirgad käed wana rahwa suust weel kirja peawad panema. Meie omalt poolt ütleme siin aga niipalju, et meie esiwanemad palju Jumalaid uskusiwad ja neid annetega põllu ja karja saagist auustasiwad ja neile ka wangi wõetud innimesi ohwerdasiwad, mis ka muud paganad kõige wanemal ajal on teinud.

Wana Eestlaste walitsusest ja seadustest on wäga poolikud teadused järele jäänud. Igas kihelkonnas walitses üks wanem, kes kihelkonna linnas elas ja sõa ajal ka päälik oli. Wanem kutsus sõamehed saadikute läbi kokku. Wanematele, kes iseäranis mehised ja waprad oliwad, usuti käsuandmise õigus üle terwe maakonna kätte. Sõtta kutsumise sõnumed tallitati suure kiirusega igale poole. Nõupidamistele käidi sündsasse paikadesse kokku ja oli niisugustel kokkutulemistel Läti Hindriku tunnistuse järele maja nimi. Kes senna kokku läks ja kudawiisi nõuu peeti ja wanemaid waliti. on teadmata. Arwata on, et waprus mehe wanema auu ja ammeti sisse tõstis. Nõupidamiste otsust kiideti hääks ja wõeti wasta sedawiisi, et igamees oma oda raputas. Seadustest wõime aga niipalju ütelda, et perepoegadest kõige noorem isa maja päris ja et igal ühel õigus oli kurjategijatele, kui kätte saiwad, ise palka kätte maksta, ka werist palka, kui süü seda nõudis. Kas wanematele ka mingisugust palka makseti wõi kas nemad rahu ajal oma adra taga käisiwad, ei wõi meie ka ütelda. Sõnumed puuduwad. Orja seisuses peeti üksnes sõawangisid, muidu oli igaüks waba inimene ja haris oma isaisadelt päritud põldu ehk tegi muud tööd, olgu siis et mõni priitahtlikult tõisele mehele sulaseks läks, mis iseäranis siis sündis, kui noormees liht peretütardest enesele abikaasaks soowis.

Suur puudus maa walitsemise ja kaitsmise poolest oli see, et mitte üht pääd ehk kuningat ei olnud, kes kõik maakonnad ühte oleks ühendanud ja nii riigile kindlust seestpidi ja tugewust waenlase wasta annud. Küll räägiwad wanad ajaraamatud ka Eestimaa kuningatest ja wana Kalewi taat ütleb enne surma Lindale:

Ma ei taha kuningriigiWoliwalda wähendada,Lippi lappi lahntada!Riik peab jääma jagamataÜhe poja woli alla,Kangemale kaitsewallaks.

Jääb aga riiki jagamataÜhe poja päranduseks,Siis on tükil tugewusta,Suurel kiwil kindelusta,Osad wäetid, wõimatumadSööksid ükstõist ise ära.

Aga meie ei wõi siiski uskuda, et ialgi Eestimaal omast sugust kuningaid walitsenud, kes kõik kihelkonnad oma juhatamise ja kaitsmise alla ühendanud. Ju sõnad „kuningas” ja ,,riik” on wõõrast keelest wõetud ja kus sõna puudub, puudub ka asi. Küll wõis ajuti juhtuda, et mõni wägew ja wahwa wanem kõigist tõistest ammetiwendadest kõige kuulsamaks ja kõrgemaks tõusis, kes siis ka kergeste mitu kihelkonda ja maakonda nii kaua walitses, kui ta elas. Niisugusid wanemaid on wististe wanad ajaraamatud kuningateks nimetanud. Niisugune wägew wanem on ka wahest Kalew ja tema poeg olnud, kui meie laulikute ilustused ja meele mõlgutused neilt ära wõtame. Ehk mõlemad on pagana aja jumalikud olemised, mis luuletaja rahwa waim omas noores põlwes kauniste kokku kujutas ja pärast, kui muu rahwa kuningate ja riikidega enam tnttawaks oli saadud, kuningateks ümber walas. Oleks Eestimaal jäädawalt ühe kuninga käsi walitsenud, siis ei oleks wanemad ja kihelkonnad üks tõisega oma tüli sõawäel seletanud, mis mitukord sündis, nõnda kui ajaraamatud ja rahwa mälestused tunnistawad.

Niipalju Eestirahwast pagana ajal. Teadusi, mis pildiks kokku seadsime ja lugija nüüd ära on kuulnud, on küll wäga wähe. Aga et pilt meie esiwanemate elust täielisemaks saaks, seks on wäga soowida, et äratatud waimuga Eestlased igal pool Eesti wanema rahwa suust kõige hoolega wana aja mälestusi korjaksid ja paberi pääle üles paneksid. Wanad rahwa laulud, wanad sõnad, ennemuistsed jutud, wanad weel nüüd leitawad kombed ja wiisid ja sellesarnatsed asjad on meie ainus hallikas, kust peenem wana aja tundmine wälja keeb. Wanad ajaraamatud jutustawad küll paljugi sõdadest ja muist wälimesist asjust meie maal, aga Eestirahwa iseäralisest elust kodumail rahus, nende töödest ja talitlustest, usust ja arwamistest, nende waimu elust, üleüldse kõigest, mis wõõrale kergeste silma ei paista, sest niihästi kui ei mitte midagi. Siin ja sääl on mõnes raamatus, nagu kogemata, mõni tükikene üles pandud, aga see on, kui sellega kokku seame, mis meie oma elaw ajaraamat, wana rahwa mälestused, kuulutawad, nii kui mõni terakene waka wilja kõrwal. Sellepärast ütleme lõpetuseks: Tahame meie oma esiwanemaid täieste tundma õppida ja nende õnne ja õnnetust järeltulijatele kustumata mälestuseks teha, siis kandkem hoolt, et kõik wana aja tunnistused, mis weel leiame, kadumise kartuse eest hoiame ja üles kirjutame. Terane pää ja osaw käsi saab neist ükskord suure ja kauni mälestuse samba isaisade haua pääle kokku seadma.

Tõine pilt.

Sakslaste seietulemine

Perekamad naabrid püüdsiwad mitukord Eestlasi oma walitsuse alla saada, nii nimelt Rootslased, Wenelased ja iseäranis Daanlased. Aga nende walitsus kestis nii kaua, kui nad sõawäega seie maale jäiwad ja mõõga abiga maksusid kokku nõudsiwad. Oli sõawägi omale maale tagasi läinud, tegiwad Eestlased ennast jälle wabaks ja jätsiwad maksud maksmata.

Kindla eluaseme ja walitsuskonna leidsiwad wiimati Sakslased siin maal. Aastal 1159 ajas maru mere pääl mõned Breemeni linna kaubalaewad Wäina jõe suhu, kus nad maale tuliwad ja Liiwlastega kauba asju wahetasiwad. Sest ajast saadik oli Sakslastel tee Liiwlaste ehk Liiwimaale tuttaw ja nad purjetasiwad iga aasta tulusa kauplemise pärast Wäina jõkke.

Kaupmeestega ühes saatis Breemeni linna piiskop aastal 1186 ka ühe waga munga, Meinhard nimi, Liiwimaale, kes Liiwlastele ristiusku pidi wiima. Meinhard ostis Ükskülas Wäina jõe kaldal Liiwlaste käest tüki maad ja ehitas senna esimese kiriku ja hakkas Liiwlasi õpetama ja ristima. Paawst nimetas teda Liiwimaa piiskopiks. Aga missioni töö läks kehwaste korda, osast selleaegse wõõriti missioneerimise pärast, kellest alamal pitkemalt saame rääkima, osast sellepärast, et Liiwlased ristiusku heitmise ja Sakslaste asumise läbi seie maale oma wabadusele kahju kartsiwad. Kui Meinhard aastal 1196 suri, oli ta küll ju mitu Liiwlast ristinud, aga eikedagi weel ristiinimeseks teinud. Liiwlased, kes ristimist mõneks nõia tööks arwasiwad, uhtsiwad wee sakramendi Wäina jões maha ehk langesiwad muidu pagana usku tagasi.

Pärast Meinhardi saadeti tõine missionäär ja piiskop Liiwimaale, Berthold nimi. Berthold tuli niisamati kui Meinhardki sõawäeta, et rahus ja hääga ristimise tööd lootis tallitada. Ükskülas kogus ta Liiwlastest kõige ausamad enese juure kokku, walmistas neile suure sööma- ja jooma-aja ja meelitas neid päälegi weel kingitustega. Esiotsa oliwad Liiwlased sõbralikud, aga ju mõne päewa pärast, kui Berthold uut kiriku aida Puhuses, pidasiwad nemad nõuu, kas uut piiskoppi kirikus ära põletada wõi surnuks lüüa wõi Wäina jõkke ära uputada. Berthold märkas paganate salanõuu, purjetas salaja Saksamaale ja tuli siis sõameestega abiks jälle tagasi. Pea sündis werine tüli ja Berthold sai ühe Liiwlase käe läbi sõas surma aastal 1198, kui kaks aastat nime poolest Liiwimaa missionäär ja piiskop oli olnud.

Pärast teda waliti Albert von Buxhöwden, doomiherra2 Breemeni linnast, kolmandamaks Liiwimaa piiskopiks. See mees on meie maal Sakslaste walitsusele ja ristiusule, aga ka Eestlaste pitkalisele orjapõlwele põhja pannud. Albert uskus, et Läänemere kaldail ilma mõõga abita ristiusule ja Sakslaste walitsusele teed ajada wõimata asi oli, ja arwas, et ristiusk ilma Sakslaste ilmliku walitsuseta juurduma ei saa. Sellepärast wõttis ta kindla nõu, Läänemere paganate maad enese wõimuse' alla wõita, maksku wõit mis tahes. Ja Albertil oli kindel meel, tuline waim ja wäsimata käsi; mis ta ette wõttis, pidi ka idanema.

Ühtlasi istus sell ajal Rooma linnas paawsti tooli pääl Innotsentsius III, kõige wägewam neist, kes ialgi ennast Kristuse asemikuks maa pääl on nimetanud. Tema ainus ja määratu elu mõte oli, kõik mis maa pääl wõimuse ja walitsuse nime kandis, Rooma katoliku kirikule allaheitlikuks teha. Selle tõeks tegemiseks oli tema teraw waim alati liikumas, tema käsi wäsimata tallitamas, tema nõu lõppemata, tema meel murdmata. Ükski asi ei olnud nii pisukene ja tühi, et ta teda tähele panemata ja omale abiks tarwitamata oleks jätnud. Kõik olemised, ligi ja kaugel, wägewad ja wäetimad, nägusad ja näutumad, pidiwad tema juhatamise järele awitama, Kristuse riiki maa pääl kaswatada ja üle kõikide ülendada. Et Rooma kiriku auu ja hiilgust suurendada ja seeläbi selle aja usu järele Jumala auu maa pääl ka kõige tumedamale silmale paistwaks teha, seks oli tema auu ahnus täitmata. Kuningad lükkas ta trooni päält ja tõstis jälle tõised selle auu sisse, kui sest kirikule tulu tuli. Igal maal oli temal tegemist, siin uusi asutusi luua, sääl wanu maha kiskuda, pea noomida ja karistada, pea kiita ja taga kihutada, ühele käsku anda, tõist keelda, ikka sedamööda, kuda tema nimetatud suur elu mõte seda nõudis.

Niisugune paawst ei wõinud tuttawaks saanud Liiwimaad ja lõikust temas kiriku aitade täitmiseks silmast kautada. Liiwlased oliwad kerge Kristuse ikke ära põlanud ja maha heitnud ja ei annud rahu würstile rahus maad, nad pidiwad nüüd mõõga teraga kirikule allaheitlikuks tehtama. Nii arwas Innotsentsius III. Jala päält laskis tema Saksamaal kõigis paigus kuulutata, wõitlemine paganate wasta Liiwimaal olewat niisama hää kui ristisõidud Palestiina maale, Jumala auuks, kiriku kaswatamiseks ja wõitlejate pattude andeks andmiseks. Nüüd käänasiwad kõik, kell ristisõit hommiku maale pitkaline ja waewaline ehk raha puuduse ja ihu nõrkuse pärast wõimata näitas olewat, omad mõtted ja jalad Liiwimaa poole, kus Kristuse asemiku tunnistuse järele ka pattude koormat wõis maha weeretada.

1 2 3 4 5
На этой странице вы можете бесплатно читать книгу Pildid isamaa sündinud asjust - Jakob Hurt бесплатно.
Похожие на Pildid isamaa sündinud asjust - Jakob Hurt книги

Оставить комментарий